Hõbekuu kuldamas teid,
vetevulin paitamas meeli.
Kaunis kui armastet neid,
räägib tuntud ja tundmata keeli.
Taevavõlvil ta rändab ju ammu,
kumades öösel nii Sulle kui Mul,
valgustades igat me sammu,
Meie hingedes süütab ta tuld.
Nii kaunilt ja soojalt ta kumab,
Meie hiliste tundide Päike,
üha uuesti-uuesti lummab,
annab öödele kaunima läike. |
