Spiraalina keerlen ma alla
Ja kruvina keerlen ma üles
Ning maapeal löön südame valla
Ja iseend kannan ma süles.
Sest geograaf ma olen
Ja veidike filosoof ka
Tõde mu hinges ei ole
Ja endast ei vastuseid saa…
Ma otsin neid ülevalt, alt
Kus põrgu ja taevas
Ning kus on me õnnistet maa
Ma higistan hullunult vaevas
Ei süütuna uinuda saa.
Ja aeg-ajalt peas on mul üks hääl
Mis rahu ei ole mul toonud
Et kõik on olemas sääl,
Kus purju kord olen ma joonud.
Et minus siiski on kõik,
Nii taevas, kui põrgu ja maa
Ja teadmine see ongi võit
Ja puhata rahus ma saan? |
