Me hinged on värvitud, tuhmid
Ja vahel meil värelev klaas,
Me ulmad ja mõtted on juhmid
Mis varjuna lebavad maas.
Sa uskmatult kaunis mul paistad
See sära silmis on valus
Sest kasu mu isikus haistad
Miks tulid sa, kes sind küll palus?
Tõstan klaasi, ja silman ma tõde
Ma muigan ja sellega lepin,
Oli Kurjus su kaksikõde
Ei hooli, vaid edasi kepin. |
