On hommik, kõrvus kaigub kuu
sonaat, meeleolu võimendub ja lööb
ning ahtaks jooneks surutud mul suu
ja hingeviis, mis mõistuse mult sööb.
On meeleolu taas nii üle pika aja
et ajudesse laseksin ma kuuli
ei tea, kas kellelgi mind vaja...
nii mõtlen rannal, keset sügiseseid tuuli.
Üle pika aja poetan pisara või paar
sest olen üksi, keegi mind ei näe
see on kui meres, üksik saar
nii tõstangi ma lehvituseks käe.
Hüvasti |
