Koiduhelgis haige kodumaa,
Meile, kes meil juured sinu pehmes mullas,
Kaua siiski käies oma teed
Üksi jäime oma hinge koidukullas,
Üksi nagu unenäo weed —
Meile wiimast aset juhata.
Üle halli mere laenete
Nagu kuldne wirwe õhtuwiiwul sõudke
Nagu õndsaid saari otsides,
Oma unistuste armuhiilges jõudke
Jääbumata tõustes, kustudes
Üksikule ranna luitele.
Üle kodu wiljawäljade
Nagu õnnis hõõge kastemeelne minge,
Õnnistage teri salaja
Köiteks igaweseks minu laste hinge,
Rinda armastuseks tulena,
Jätkuks minu mure leiwale.
Läheb ulgu teed siis meremees,
Luite õhtulaulud meelde talle jääwad,
Ei tal kaswa wõõrsil kodumaad,
Unistuste armus silmad kodu näewad,
Laulab hing: laew, kunas randa saad?
Kodukutse õitseb südames!
Läheb idateed siis põllumees,
Kodulaulu laulawad tal wõõrsil tuuled,
Sulatawad tundeid hõõgama —
Ja mu nime leidwad jälle tuimund huuled, —
Õnnistan siis läinut mullaga
Oma leinawaikses südames.
|
