Siis seisis minu kullakene palwes, —
Mul unus kirik, unus taewa sära,
Ta juurde mõttes peitsin ennast ära.
Ja tundus, laulis tasa tema süda —
Üks walgus kujunes ta rinnas minu poole,
Et meie armust tõuseks jätku waimu soole.
Söö, täkk! Siis lähme kõlisewat kosjasõitu.
See olgu ohwer: rahwa lootus nõuab wõitu! |
