Pane pää minu rinnale ja waata kaugele ära,
Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin.
Leidsin tee üle tunnete, kui wirwe, kui peidetud sära,
Leidsin tee üle mõtete, kus waikind wõitluste kära,
Leidsin tee iseennast kus unusta suudaksin.
Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:
Üle öö rada rändajat wiib elu sees salaja,
Kuni sääl, üle enese, kui taewas kõlab su keelest,
Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest
Waikist hääd, kuhu häädusest ei teadwust jäänd kumama.
Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt wäike,
Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan;
Walgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike,
See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, —
Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan. |
