Kuu kuma on täna nii selge,
Kõik pilwed on kadunud,
Kuid süda on siiski nii haige,
Kõik mõtted on uindunud.
Kesk merewett walgus on kudund
Tee taewasse, kaugele —
Sääl mälestus kõnnib ja särab,
Et paistis kord päikene!
Kuu kuma on täna nii selge,
Laul uinunud laenetes;
Weel üksinda sügise liigub
Poolkoltunud lehtedes. — |
