üksik pärnapuu,mis kiduralt kasvab,
betoonmajade kivises haardes,,
kala kuival,mis õhku ahmib,
kalamehe saaki täis äbris,,,,
üksik lill seal peenral,mis ununenud kastmata,
viimseid tilkasid otsides mullast...
laps,kes hüljatud perest,kõht tühi ja külm,
paludes palakest möödujailt,,
kõik võitlevad,et elada,siin räpaselt karmis ilmas,
seda nimetatakse pilkavalt eluviiruseks,,,,,, |
