. .
.
Täna on neljapäev, 19.09.2019, kell on 09:06       
kasutaja: parool: Registreeru?
. Kategooriad » Igatsus .
   

Kadunud

Mõnikord,öösiti,lonkides lossimägedes,
vaadates taevas siravaid tähti,
ma tean kui valus on tõde haavatud tunnetele.
Kui toorelt kõlavad süüdistused milles ei olegi süüd
ja kui pilkasest pimedusest kostub sumbunud karjatus.
Ma põrkun hirmunult tagasi...
pikemalt mõtlemata torman vastassuunas,
teadmata kuhu,valimata teed-
hing endal nööriga kaelas.
Äkki seisan sillal-
julgemata sellest üle minna,
julgemata tagasi vaadata
ning pisarad jooksevad mööda mu põski alla-
langen jõuetult kokku.
Teadmine-vahest ma oleksin saanud veel midagi muuta-rõhub mind,
tungib läbi mu igast naharakust,murrab endale teed südamesse...
Ja juba ma soovin olla selle asemel,
kes langes enne mind karjatades,
sest mina ei suuda enam sedagi.
Vaid hääletu sosin üle huulte mida keegi ei kuule ütleb:
"ARMASTAN SIND!"
igatsus, armastus
Lisas: Kethy @ 2008-03-25 Hinne: 4.33


« Eelmine Eelmine luuletus samas kategoorias

vaata teelt

 Järgmine luuletus samas kategoorias

Mäletad!

» Järgmine

. .