Olen väljas igal õhtul,tehes seda,mis pole õige,
ning naine nutab mu pärast.
Kui olen rentslis ja tema ravitseb mu muhke,
kuidas ta küll nutab mu pärast.
Ja ta ei kaeba kunagi,ta varjab alati oma valu,
kuid mina tean ometi:
Ta on nii piinatud,sest olen viinud ta läbi põrgu;'ometi sunnib ta end naeratama.
Ta peab olema pühak,Issand teab,et mina seda pole.
Olen mõistnud,et siin mu silmade ees
on pühak.
Vaateaknal on kleit,mida ta vahiks või silmad peast,
kuid ta pöörab silmad kõrvale.
Ta oleks oma sünnipäeval rõõmustanud
minu kingituse üle.
Nüüd on ta sünnipäev käes,kuid mu taskud on tühjad,sest
olen raisanud viimsegi sendi
vana sõbraga puhkepäevil pidu pannes.
Olen talle haiget teinud ikka ja jälle.
Ta peab olema pühak,Issand teab,et mina pole.
Olen mõistnud,et siin mu silmade ees,
on pühak.
Kas pean minema,kas pean jääma?Ma tõesti ei tea,
Mu meeltes on segadus.
Peagi koidab ja kui ta leiab,et olen läinud,
On see tema jaoks parem?
Näen, kuidas ta nutab unes,
sestap suudlen ta pisarmärga põske.
Põlvitan ta päitsisse ja palvetan.
Ja ma kustutan valguse,astun välja öhe,
ning lähen oma teed.
Ta peab olema pühak,Issand teab,et mina seda pole.
Olen mõistnud,et siin mu silmade ees,
on pühak. |
