Sa tunned ta lähedust,
Sa tunned ta suudlust.
Tunned ta armastust,
Nii hella, ja truudust.
Ta räägib sulle kõigest,
Kurdab oma mured.
Sa mõtled tast, kui õigest,
Ja juba ta su juurde tuleb.
Seda tunnet ma tundsin,
Hea see oli.
Oma südame sul’ andsin,
Kuid võtsid seda kui koli.
Ei möödunud päeva,
Kui ütlesid mulle:
„Kingin sulle taeva
Ja kuulud vaid mulle!“
Need kolm sõna
„Ma armastan sind!“
Olid kui ilus kõla
Ja jalge alt kadus pind.
Ma tean, et tegin halba,
Tehes haiget sulle.
Seda valu raske kanda,
Loodan, et andestad mulle.
Möödusid nädalad
Ja juba sa olid.
Teise tüdruku väravas,
Kas või hommikuni.
Kus kadus see armastus,
Mida minu vastu tundsid?
Kas oligi see teesklus,
või miski, mis sind selleks sundis.
Kas sa ise ka tead
Kui haiget tegid mulle.
Nüüd südames seda kandma pead,
Tunnista, sa ju poleks hüpanud mu eest tulle.
Ma veel tulin su juurde,
Öeldes pisarais sulle,
Et tahan tagasi su juurde
Ja, et kuulud vaid mulle.
Ukse mu ees kinni lõid,
Ja vihaselt ütlesid,
Et halba vaid sulle tõin,
ja elu sul ära rikkusin.
Nüüd on siis hetk,
Mil nutan taga.
Seda imelist retke,
Mis mul selja taga.
Igatsema jäin,
Neid kõnesid pikki.
Nüüd üksinda ma käin
Ja mõtlen neist tihti.
Miks see sai läbi?
Ütle nüüd mul.
Samas, mul on räigelt häbi,
Et haiget tegin sul.
Ma olin nii õnnelik
Nii hea ja hell.
Mis, sest, et ta oli nõemdik,
Halb ja mõtetu sell.
Aga see õnn ongi see,
Mida südamest igatsen.
Ja loodan, et varsti tuleb tee,
Millel kõndimist ma ei kahetse. |
