| Tahaksin olla ma pääsuke,
kes sinise taeva all lendab.
Poleks muret mitte raasuke
vaid muretult ma ringi rändaks.
Ning kui eemalt ohustaks kotkas
ei tunneks muretki siis
kui tundub et elu on mokas,
lendaks ära ma siit.
Nii liugleks sinise taeva all
ega läheks kaduma.
Ka siis kui nsaabub sügis hall,
otsiksin uusi radu ma.
Tahaksin olla ma kivi,
kes aias puu all seisab
oleks paigal ega peakski liikuma
ning kõik mõtted endale hoian.
Nii vaikselt ma puu all istuks
ja mõtleks omi mõtteid.
Ilma, et suud paotaks
ega kasutaks alatuid võtteid
siis oleks ka kivist süda mul
ega haiget ei teeks siis keegi.
Nii lebaksin lehtede varju all,
kuid ükskord närbuvad needki.
Ei ole ma ei kivi, ei lind,
kuigi tahaksin olla osake neist.
Tegi mul haiget kui jätsid sa mind
vaid mälestus alles on jäänud meist.
Linnuna lendaksin ära kaugele-
kaugele, et ei tunneks valu.
Kivina ei tõstaks ma kära
ega ootaks, et andeks sa palud.
Ei ole mul kivist südant,
ega linnu vabadust.
Olen vaid inimene,
kes tunneb igatsust, lootust,
et tuled kord ja palud vabandust.
Nii istun siin puu all,
süda täis ootust. | | pääsuke, kivi, õnnetu armastus, ootus, lootus | | Lisas: kass @ 2013-01-30 | Hinne: - |
| |
