Kord olin ma õues,
ja õues oli pime,
oli käes öö,
kätte jõudnud aeg,
mil oli nii pime,
vaid nähes,
kuis tähed need särasid,
kõrgel üleval taevas,
sel ajal minus hing,
oli ikka veel vaevas.
Sel pimedal ööl,
minus hing aina valutab,
sel pimedal ööl,
kui üksi väljas jalutan,
sel süngel ööl,
on hirm minu ees,
sel pimedamal ööl,
on tühjus minu sees.
|
