Hommikul,kui tõuseb päike,
üle maa särab tulnud läige.
Kuid kurb on ikka mu meel,
sest kaotasin Sinu,ühel sõiduteel.
Sinu pilti ma vaatan vaid,
endale selgeks vist sain.
Sinuta elada ei suuda ma,
kahju,et seda ei mõistnud sa.
Olgugi,et pisaraid valan,
kuid sind ikka tagasi tahan.
Jumalat palun endliselt ma,
et tagasi sind endale saaks.
Päev jälle muutub ööks,
nüüd käega vist elule lööks.
Sinuta olen närtsinud lill
ja tee peale lebav klaasikild.
Kuid kunagi tagasi tuled sa,
missest,et inglina.
|
