Kui maa kõik uinub, siis tuuleiil meil akna all vaikselt ikka ulub.
Tähtede särast on nii ere kogu maa, ning sellest und näen praegu ma.
Lumevaip on nii ilus- soe ja pehme, ning talveöö nii sügav ja vaikne.
Kõik on vajunud sügavalt unne, ja meil hea on kõigil tunne.
Kuu meid ikka vahel piilub, kuna meiega olla ju soovib.
Üksinda muidu taevas nii igav ju oleks, kurb ju oleks kui meid tal poleks.
Siis vaikselt ja tasa lund lendlema hakkab, ja tuuleiil nüüd puhkumast hetkeks lakkab.
Väikesed helbed nüüd lendlevad õhus, ja väikene tibuke magab kenasti põhus.
Kõigil on soe ja hea teki all, ja soojas on ka laudas väike kitsetall.
Talveöö on imede öö, siis talvetaadil on ees suur töö.
Sest kui poleks meil talvetaati, siis varsti poleks meil lund uksest saati.
Tali pole midagi ilma pakaseta, ning jää pole kena ilma lumeta! |
