Kuula, kuis käänlevad
seina taga
kirdetuisuga vinguvad lumemaod.
Vaata, kuis väänlevad
aedade alla
soodelt singuvad lumesiud.
Kihinal-kahinal pikad liuglevad,
sihinal-sahinal salaja siuglevad,
aplalt ja ajuga
tormavad rajuga
tänavanurkadelt aeda ja õue,
lagedailt põldudelt silma ja põue,
nuuskides räästais ja pööningusoppides,
kombitsaid kotta ja tuppagi toppides,
ajades umbe kõik teed ja rajad,
sundidesvaikima helid ja kajad,
lastes kuulda vaid siugude sisinat,
pinnakeeriste vihurivisinat –
et siis kord tuisujõu langedes
jõuetu vihaga joonduda,
viimati küürudekarjaks koonduda,
hanguda abituiks hangedeks. |
