Öö nii salapärane näib,
tähti üle taevalaotuse käib,
mõtted aina peas veeretan,
üks sama asi mõtteis leierdab,
tunnen kuidas raskus väsitab,
üha sügavamale tundmatusse surub ta,
kardan kaotada kindlat rada,
silme eest näen vaid pulkade jada,
arvan, et enam ei suuda,
kuid teine pool minus ei võta kuulda,
jätkan üritamast võimatut,
saada endale seda, võitmatut,
kas vajan ma sellist katsumust,
või meeldib mul end piinata,
leppida võiksin ka vähemaga,
kuid ennast üha enam utsitan,
et saavutada midagi enneolematut,
iseenda, mitte teiste arvelt,
kannatanuks jään ju mina, ei keegi teine. |
