Näib, et taas helgemaks läeb päev,
mingit eesmärki taas enda silmis näen,
uskumatu, et sind see ei puuduta,
kas olen tõesti suutnud end muuta,
ning taaskord võin südamest loota,
et minu elu sa üha vähem näpid,
minu habrast mõistust kurjaga käpid,
need ajad on leidmas kurba lõppu,
lõpuks ei pea sellest kuulma ühtki kõppu,
nii taas oma mõistuse saan vabaks,
nagu juba aeg-ajalt on mul tavaks,
tore kui lõpuks saabub minu üürike õnn,
kes sageli välimuselt paistab könn,
aga siiski on ta visa ning truu,
just nagu taevas see valge kuu. |
