Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi nii
Lugu polnud vanasti.
Kui ei tuntud värvipoodi,
Mune hoopis mujalt toodi.
Metsas sügavas ja suures,
Kuhu vaibus iga rõke,
Vana haavakännu juures
Loitis imeline lõke.
Kogu munapüha aja ;
Tulel auras värvipada,
Pöialpoisse mitusada
Oli usinasti tööl
Vaiksel lihavõtteööl.
|
