| Sa ilmusid ühel õhtul mu uksele ere nagu ehavalgus.
Ma tundsin, kuidas süda rinnus tagus, kui Sulle ukse avasin.
Ma tundsin, kuidas veri soontes kees, kui Sind embasin.
Arvasin, et jääme igavesti kokku, aga Sa hülgasid mu - kauaks.
Nüüd pead Sa rääkima tõtt,
kes on see õnneseen, kes Su kunagi endaga viis?
Sa tõstsid pilgu ja kõik sai selgeks?
Olen endiselt osa Sinu ajaloost.
Kuulen, kuidas mu süda puruneb, kui sulgen ukse Su ees.
Tunnen tulise joana langemas pisaraid põskedelt alla,
kui vaevu valust hingata saan.
Nüüd soovin, et Sa poleks iial tulnud.
Kuid kõik, mis Sinust jäi, elab minus edasi...
Kõik, mis minust Sulle jääb, on minu süda...
Olen jäädavalt osa Sinu seiklustest.
Tunnen, kuidas mu elu lõppeb, kui hüüan Sulle hüvasti.
Kuulen, kuidas pisarad lendavad kildudeks, kui viha alistub mu sees.
Tea! Ma ei vihka Sind - olen endiselt armunud!
Armunud Sinu vigadesse, Sinu hinge - Sinusse.
Igavesti!
| | armastus, õnnetu armastus, süda, tunded, embus, valu, soov, seiklus, hüvasti, pisar, viha, armunud, viga, igavesti | | Lisas: ragged @ 2007-07-17 | Hinne: 4.17 |
 |
Eelmine luuletus samas kategoorias
Sammud | | Järgmine luuletus samas kategoorias
im sorry
|  |
| |
