| Kõnnin mööda metsa ja hoian käes oma katkiseid kingi.
Kleit on veripunane ja mu ihu on kleepunud vastu seda kleiti,
iga juuksesalk mu peas on niiskusest muutunud kleepuvaks.
Jooksen läbi lõputu metsa, värisen, mu kleit on kohati rebenenud.
Keegi haarab mul käest, surub mind enda vastu
ja ma tunnen kuidas ta kuumad sosinad mu kuklasse suunduvad.
Mu veripunane kleit ja tema veripunane särk liibuvad kokku.
Ta külmad käed liiguvad mööda mu jalgu üles
ja rajavad endale teid mu kehal.
Ma olen ta külge kleepunud,
nagu oleksin nii olnud juba sajandeid.
Tunnen tema tuttavaid puudutusi
ja tunnen kuidas ta oma käed mulle veel rohkem
ja veel kõvemini ümber paneb... | | mets, kingad, kleit, juuksesalk, sosin, sajand | | Lisas: ragged @ 2007-07-17 | Hinne: 2.33 |
 |
Eelmine luuletus samas kategoorias
Embus | | Järgmine luuletus samas kategoorias
Pimedas öös
|  |
| |
