Oleme võõrad, kuid tunnen midagi,
midagi, mis meid ühendab.
Olen Su ees, ei suuda öelda ridagi.
Tiksuv kell aega lühendab.
Ei julge vaadata Sind,
Ma ei tea, mida mõtled, tunned.
Hoolid minust või hoopis armastad mind?
Südames valdavad segased tunded.
Lõpuks tunnen Su kätt mu puusal,
vaatan ülesse, näen Su meepruune silmi.
Ma näen sind, Sa oled mu muusa!
Siiski, minutiks surun silmad kinni.
Tunnen Su kuuma hingeõhku oma põsel,
mu juustes rändab ekslevalt Su käsi.
See kõik justkui põhineks armulool tõesel.
Nendest kirjeldamatutest tunnetest ma ei väsi.
Surud mind vastu oma keha,
Sa lähened mu suule.
Sees mul põleb suur iha,
praegu, kohe, maitsta su huuli.
Lõpuks me huuled kohtuvad,
metsikuna, viskan käed ümber Su kaela.
Enam Sinu ees ei kohku ma,
küsimusi küsida ei vaevu.
Seisame üksteise vastas, teistest ei hooli.
Aeg peatus, et puhkust nautida.
Aastaid tahaks seista niimoodi,
lihtsalt seista ja Sind suudelda.
Kuid igal asjal oma piir,
uskumatu, kuid lasime üksteisest lahti.
See oli valurikas piin,
sest pidamajäämiseks polnud mahti.
Võtsid mu käest kinni ja ütlesid,
\"Shall we go?\" ja ma noogutasin vastuseks.
Ma ei tea, mida ma tol hetkel mõtlesin,
kuid kõndides jäin seisma natukeseks.
Vaatasid mind naeratusega ja kallistasid,
oma pea su õlale puhkama panin.
Sind oma narkootikumina tarvitasin,
minust kasu said ja ka mina Sinust sain.
Pastakas jätkab kirjutamist, vaata.
Kuid samas jälgin neid ridu ja mõtlen.
Ma Sind kohe väga armastan, sain seda teada.
Kuid kas ka Sina minust hoolid ja mõtled?
Ohates panen märkmiku käest,
Sinu pildile teen ma musi
ja soovin magamajäädes kõigest väest,
et kogu kirjapandu oleks tõsi. |
