Sa ilmusid ühel õhtul mu uksel,
ere nagu ehavalgus
ja ma tundsin, kuidas süda rinnus tagus,
kui Sulle ukse avasin
ma tundsin, kuidas veri soontes kees,
kui Sind embasin.
Arvasin, et jääme igavesti kokku,
aga Sa hülgasid mu - kauaks
ning nüüd pead Sa rääkima tõtt
kes on see õnneseen, kes Su kunagi endaga viis?
Sa tõstsid pilgu ja kõik sai selgeks
olen endiselt osa Sinu ajaloost
kuulen, kuidas mu süda puruneb,
kui sulgen ukse Su ees
tunnen tulise joana langemas pisaraid põskedelt alla,
kui vaevu valust hingata saan.
Nüüd soovin, et Sa poleks iial tulnud
kuid kõik, mis Sinust jäi, elab minus edasi
kõik, mis minust Sulle jääb, on minu süda
olen jäädavalt osa Sinu seiklustest.
Tunnen, kuidas mu elu lõppeb,
kui hüüan Sulle hüvasti
kuulen, kuidas pisarad lendavad kildudeks,
kui viha alistub mu sees
Tea! Ma ei vihka Sind - olen endiselt armunud
armunud Sinu vigadesse, Sinu hinge - Sinusse.
Igavesti!
|
