Rühmasin kord üles mäest,
mis kaljune ja kivine,
Ma hoidsin kinni tema käest,
siis kumbki ehk ei libise.
See oli ränk ja raske tee,
sealt üles tuli minna.
Tõi seljast, silmist välja vee
ja pisar voolas ninna.
Siis juhtus nii,et lõpu eel,
kõik oli juba näha.
Nii natukene oli veel,
sest rääkida ei taha. |
