| Kõik, mida nägin, nüüd kustuma peab.
Seda mida kuulsin, ei kuulda ole eal.
Kogu ängistus sind põhja ainult veab,
ning rabeleda välja ei saa enam seal.
Ma just kui ahelais mis pigistavad käsi,
Miks auklik elutee ainult mind nii räsib.
Mul koorem õlgadel, ma olen väsind.
Kuid siiski edasi rühikima end käsin.
Ja sügavikust ei paista abistavad kätt,
ei paku keegi mulle juua eluvett.
Kõik kohtlevad mind nagu oleks ma pätt,
või kogemata lõksu sattund verine rott.
Kuid kusagilt kaugusest on tunda elulõhnu,
see aina tugemamaks muutub ikka ajapikku.
Nüüd tean, et ma pole üksi,
Mu teekond lõppeb siin, teine teiselpool uksi. | | cargobus, mashup, whwd | | Lisas: cargobus @ 2010-03-23 | Hinne: 5 |
 |
Eelmine luuletus samas kategoorias
30,12,2007 | | Järgmine luuletus samas kategoorias
Eestimaa
|  |
| |
