| Kui vahest peatun
ja enda ümber kaen,
siis hirmus hakkab mul enesel.
Miks siin ilmas
lihtsalt küll olen?
Kuis elan määral nii vähesel?
Puudub mu elul värv, on tume.
Puudumas sära, tervislik jume.
Ei sõpru häid või parimaid,
armsamast und näen vahest vaid.
Vaadest välja jättes nüüd mind,
elu, mil puudumas ehe hind.
Siis lokkab mu ümber rõõm ja lust
ei silma jää raasugi üksindust...
Seepärast seista ei taha!
Seistes kaob õrn illusioon.
Laske ma töötan ja magan,
muidu on valu kandmiseks suur... | | valu, kurbus, üksindus, elu | | Lisas: Kerstenhoffer @ 2010-02-08 | Hinne: 5 |
| |
