Mu silmadest kustus sära,
vastupidavusest oli saanud müüt.
ja arukusest legend.
Tahe teha , sulandus
ja vette kukkus.
Nähtamatu pulbriga,
Hingevalu puuderdasin.
Haavu tohterdasin
ja vigu parandasin.
silmi sulgesin
ja sisemiselt soovisin...
... rahu ja teda.
Rahu- et kõik sujuks.
ja areneks paremuse poole
ja siluks haavad.
Teda- et tunda kellegi
puudutust endi nahal,
et tunda ta huuli,
vastu mu endi omi,
et õppida tundma
Üksteist...
Ja armastust
mis kui õhk
on eluks ja hakkamasaamiseks vajalik...
Armastus..
Ka sile samet või ebaühtlane ja kare kui käbi?
Autor: Stina Loho |
