. .
.
Täna on reede, 19.04.2024, kell on 16:49        Ajutiselt on sisselogimine peatatud
. Kategooriad » Armastus .
   

Võimatu Kaotus

Ma kaotasin pea .
Ma aimasin kurja.
Sel pimedal ööl ,
külm õhk puhus turja.

Kus lendavad hinged..
Kus meri on verine..
Seal laman ka mina .
Nii kuri ja tõsine.

Sa tahtsid mu hinge .
Meie vahel keerles pinge.
Sel õhtul oli külm,
Saabumas oli torm.



,, Kas teadsid et sind armastan?''
,, Kas ma seda teadma pidin?''
,, Su silmis on kurbus..''
,, Mu silmis on tühjus.''
,, Kas ma sind viimast korda suudelda saan?''
,, Miks viimast?''
,, Saabumas on tühjus , mu kallis ka tead?
Et ma minema nüüd pean ?''
,, Kuhu?''
,, Igaveseks kaugele. Taevasesse linna. ''
,, Miks kurat küll sul sinna on vaja minna?''
,, Meie hinged pole mõeldud kokku .. ma teen sind veel haigemaks .. kallis. ''
,, Sina .. ja mind haigemaks?''
,, Vaiki , ja kuula lindude laulu . Kuula mu südant ning tunne mu keha soojust. Veel viimast korda vaiki ja ole siin , kullake. ''

Me seisime kaisus.
Ta paitas mu pead.
Tunda oli südant ..
kadunud kõik vead.

Miks kõik ei või nii jääda?
Miks kurat tal on vaja kõik lüüa käega?
,, Kas ma ei loe?''
,, Ma hoolin sinust liialt . ''
,, Kas sa tead et ma armastan sind?''
Ta silmad jälgisid mind.
Nii rohelisi silmi pole kellegil.
Ma paitasin oma käega ta karvast nägu.
Ning viimast korda silitasid ta huuled minu omi.
,, Ma armastan sind rohkem , kullake. ''
Autor: Stina Loho.
armastus, kirg, kurbus, tühjus
Lisas: Stiiiiina @ 2010-01-21 Hinne: 5


« Eelmine Eelmine luuletus samas kategoorias
Esimene kohting Istume pingil vaid sina ja mina kiusad mind v...
 Järgmine luuletus samas kategoorias

Sile samet ja kare käbi.

» Järgmine

. .