Elu on see mis mind veab ees, kuigi tee on külmast veest,
tunnetan kauget puudutust sees, sest tähed mõistavad mind ju veel.
Laevad tõstavad purjed tormisel ööl, kuigi tuul meid raputab ja nähtamatult vapustab,
kostab siiski lainete taga rahulik viis, mille ees lõppeb ka hinge piin.
sooja tunnet annab päikesekiir, nii rõõmus ja kallis on ta siis,
mis kül tegema nüüd pean, et parandada saaksin kõik vead.
Sarnast hinge nutan taga, raske ei ole leida kõikke sama,
silmad ikka märjad veel, kuigi südamest kõik vabalt teen. |
