Pole Su käest iial ihanud kulda,
töö on olnud Su osaks vaid.
Külvates seemneid Sa hinge ja mulda,
näed neid idusid tärkavaid.
Taimed sirguvad peenrais ja lastes
ihutoetuseks, hingejõuks.
Armastuse ja hoolega kastes,
ole neil alati abiks ja jõuks.
Ole see, keda oodatakse,
kelle juures on külmaga soe.
Kelle jaoks pole miski liig raske,
kelle käsi on alati toeks.
Alati on olnud Sul kiire,
just nagu rongide rutt.
Saates lapsi Sa teele,
kõrvus neil õpetlik jutt.
Istu ja puhka nüüd veidi,
kivisel künklikul teel.
Istu ja tõuse siis jälle -
me vajame ikka Sind veel!
|
