Sa unistad õnnest ja elust
ja unistad armastusest,
ehk vanadus jõudnud ju kätte,
jõud kadunud liikmetest.
Sa unistad õnnest ja elust,
kui igavest elaksid
ja õlgega taeva laotust,
kui Herkules toetaksid.
Kuid jalad on nõrgad kui pilpad-
sa kastehein vikati ees.
Pool kooljad ju oled sa elus,
surm sibab su soonte sees.
Su tunded mis väikselt veel hinges,
ei puhu tuul lõkkele,
seepärast-arm,iludus,iha-
kõik jäta sa noortele.
|
