Kord kaotas ära oma nime
pisike sõbralik päkapikk.
Ta nimi on nüüd ajutiselt
Äk-a-pikk.
Ta oma nime otsis taga,
vaatas ka nagi taha.
Ta otsis lumest,
otsis tulest,
piparkoogiahju murest.
Ei leidnud oma nime ta
saanis polnud seda ka.
Põhjapõder tõstis pea
"mina midagi tean!"
Äkapikus ärkas lootus,
Nagu ime kaunis loodus.
Ta põhjapõdra juurde läks.
Ta sõnad kõlasid kui käsk.
"Kes oli see kes pätsas mu nime?!
Ma talle teen veel jõuluime!"
Põder lausus: "Seda päkapikk polegi vaja,
see oli ju jõuluvana
ta su nime tahtis õlitada,
jõulurõõmust kõditada!"
Väikene Äkapikk punastas,
ta põhjapõdra hoopis unustas,
sest sealt tuli päkapikust tütarlaps,
kelle nimeks oli Väike-Kraps.
Ta Äkapikule ulatas ta nime,
siis põsemusi andis,
see oligi Päkapiku jõuluime! |
