. .
.
Täna on neljapäev, 23.09.2021, kell on 14:56        Ajutiselt on sisselogimine peatatud
. Kasutaja misseeon- lisatud luuletused .
   
Leht: 1  

Selles öö laused

Vaid murtud salmides võin jutustada sellest, mis
on toimunud viimased kakskümmend aastat.
Luulest on kaugel kõik, millest kõnelen
Kujundid lahtuvad nagu käärimaläinud vein,
mis huvitab vaid herilasi, kes ilmuvad ka ainult
teatud aasta-ajal ega oma sümboli tähendust.

Kui sa tuppa astud, pean olema suremiseks valmis.
(Kas ma olen selleks nüüd tõeliselt valmis, küsin
eneselt keset ööd, mis lausa tormab hommiku poole,
hoolimata kellast või salasoovidest pikendada, piken-
dada see ainumas hetk, mil olen endaga nii
üks, et hirmgi hakkab.)

Oleme kaubelnud armastuse kui rahaga, mida saab kulu-
nute vastu pangast alati seaduslikus korras vahetada.
Oleme ka viisakusi vahetanud ning harrastanud silmaklappe
seal talus, kus vindus suutmatus endaga toime tulla
tõeliselt ja kauplemata.
(Ah, nagu nii paljudes kohtades Eestimaal,
nagu on juhtunud nii paljudega siin Eestimaal, kus ükski
tõekspidamine teisega ei kattu nind ainus viis eneseteostuseks
on eitada teist endasarnast.)

Sa tuled hommikul, ma tean, sa tuled alati hommikul,
teades, kui väsinud olen valgeks kõneldud ööst,
kuidas mind häirivad pesemata aknad ja töö, mida teen,
et need mõtte jõul saaksid puhtaks.
Sinuga koos tuleb hulk teisi viisakalt naeratajaid,
keda olen truult järginud, teenides sõnad ja salmis
meelterõõme ja tuhinaid, nimetades mõistmiseks kõike,
mis minu omast erineb.
Sa tuled ja hakkad mind rääkima tagasi. Tagasi minevikku.
Tagasi nõrkustesse, mida ma ei häbene, sest tänaseks on
nad sulanud kui märtsikuine lumi.
Sa ütled mulle, et andku ma andeks või ärgu andku.
Võrdsed võimalused mõlemad. Et e peame mõistma ja
mõistma
luuleks saanud männikasvude pilgu all, mis on alati taga-
mõtetest puhtad.
(Kui hästi tunned sa luulet!)

Aga mina olen valmis surema või ärkama ellu ning Tume
Ruut
ei tõmb mind ligi. Tuleb ärgata ellu, mis võib olla ju surmgi.

Ootan saabumist nagu kella kuuest kojamehe luuda,
mis pühib minult viimase katte kui vaha ega tunnista
minegid mööndusi.
Kell pole veel kukkunud. Ja mina pole midagi öelnud.
Kõik selgitused on tagantjärgsed.
Ainult öö on tõeline.
Olen tüürinaine oma majas.
öö
Lisas: misseeon- @ 2007-08-29 Hinne: 4


pealkirjata

Ruumi on alati ühepalju Õhk
enesest raske Ei tunnegi kui hingan
Ei tajugi et läbistan Ei märka
lahutavat vahemaad
Sa astud mu ette Su sõnad mõõdavad
pikkuse laiuse raskuse ja see
olevat (olengi) mina
Kaalutav ajastu keskmes
nõnda nagu igaüks ja igal ajal
Õhk hingab mind endiselt
Ruum mahutab
Maa kerkib põlvedeni ilma et
kuhugi vajuksin

Vaatan sullegi silma kaalutus
kaalumises ega leia ühtegi sõna
mis neid kumbagi määratleks
Varsti on õhtu Me varjud on pikad
Siis sulavad algoluga ühte
Õhk, Kaalumine, Mina
Lisas: misseeon- @ 2007-08-29 Hinne: 4

Leht: 1  
. .