| Ruumi on alati ühepalju Õhk
enesest raske Ei tunnegi kui hingan
Ei tajugi et läbistan Ei märka
lahutavat vahemaad
Sa astud mu ette Su sõnad mõõdavad
pikkuse laiuse raskuse ja see
olevat (olengi) mina
Kaalutav ajastu keskmes
nõnda nagu igaüks ja igal ajal
Õhk hingab mind endiselt
Ruum mahutab
Maa kerkib põlvedeni ilma et
kuhugi vajuksin
Vaatan sullegi silma kaalutus
kaalumises ega leia ühtegi sõna
mis neid kumbagi määratleks
Varsti on õhtu Me varjud on pikad
Siis sulavad algoluga ühte | | Õhk, Kaalumine, Mina | | Lisas: misseeon- @ 2007-08-29 | Hinne: 4 |
| |
