USALDUS
Kord küsisin ,kui oli kallis,
kas usaldada saan ma sind.
Jah, ütles tema päevas hallis,
ja õnnest tuksus minu rind.
Läksid aastad,mured tulid,
ja hävitas kõik hea me sees.
Tal ,keda väga usaldasin,
on juba ammu võõras mees.
On kodu ,mille muretsesin,
nüüd tema ,uue kallima.
Kui kohtasin ,siis küsisin,
kuis seal ennast tunneb ta .
Ta arvas,et ei korda lähe,
mul olgu õnn või õnnetus.
Ja usaldanud mina vähe,
pean õppima veel usaldust!
| | usalduse surm | | Lisas: hanspoiss30 @ 2010-04-13 | Hinne: 4 |
| Kui lõppes sinul suhte võlu,
siis hävitades, hukates,
sa ütlesid, et see on ELU
ja läksid pettes, muiates.
See kõik, mis korda saatsid, tegid,
mul ütlesid, et SAATUS see.
Ma arvan, et mind auku trügid,
ja ise mulle SAATUST teed.
Ei olnud sina SAATUS, ELU,
ka selle kõige tegija.
On hea, et läbi on see melu
ja jälle olen nägija.
| | minevik, elu, saatus | | Lisas: hanspoiss30 @ 2009-11-30 | Hinne: 4.5 |
| Kes oskaks õelda,
mis on õnn.
Või kuidas mõelda,
mis see on.
Kas tunne on õnn,
või õnnetus see.
Mis õnnetus on,
mis õnnetuks teeb.
Kui tunne on õnnetus,
miks õnnena näib.
Miks temaga kannatus,
kaasas käib.
Kui elu on õnn,
miks õnnetu see,
kui armastus on,
tuleb kolgatatee | | filosoofia | | Lisas: hanspoiss30 @ 2009-11-16 | Hinne: 5 |
| Meie sees on palju ussi,
need on head ja halvad ka.
Ja, kui miskit läheb vussi,
Hakkavad nad keerama.
Armukadedus on lohe,
lausa mitme peaga ta.
Igatsus on madu kohe,
aga paks ja jämedam.
Kadedus on väike, väle,
must ja triibuline uss.
Rumalus on paks ja kole
nagu vana trollibuss.
Seni, kuni kõik on laisad,
pole hullu, kõik on hea.
Jama, kui nad üles ajad,
püsti tõstavad, kui pead.
Kahju siis, kui elu ilus,
armsaim veel sul oli ka.
Kõik need ussid tasa, vilus,
sõid su armuliblika. | | pühendatud Eesti naistele, uss | | Lisas: hanspoiss30 @ 2009-11-05 | Hinne: - |
| Meil oli ammu aeg nii ilus,
et mõtlema mind paneb see.
Ma arvan aeg meil halva silub,
kuid vaevalt ristub meie tee.
Me armastus täis oli võitlust,
siis taanduma sind sundis see.
Ses elus pole üldse õiglust
ja lahku vviski meid me tee.
End vihkama ma sundisin,
et vabaneda suudaks, saaks.
Ja samas andestada tahtsin,
kui miskit enam tunne ma.
Ma tegin elus palju vigu,
mis kahetsema paneb mind.
Ka otsustes ma olen tigu,
on ajal ikka oma hind.
Sa tõstsid korraks välja veest,
et anda ja siis võtta taas.
Ja rebisid mul hinge seest,
see siiani on kuskil maas. | | reeder | | Lisas: hanspoiss30 @ 2009-10-31 | Hinne: 4.86 |
Kardan
On elu läinud oma rada,
ei suutnud miskit põõrata.
Ei saanud muuta seda jada,
ei saanud öösel magada.
Nüüd kõik läeb järjest paremaks
ei enam ängi, igatsust.
Ma läinud järjest kõvemaks,
ei sõltu mina enam sust.
Ma olen juba tugev, terve,
kes alustada soovib uut.
Ja eristada suudan värve,
kõik pole enam ainult must.
Ma kardan,et kõik kordub taas
ja peidan ennast Sinu eest.
Et olen jälle audis, maas,
ning olen jälle armund mees.
| | reeder | | Lisas: hanspoiss30 @ 2009-10-29 | Hinne: 4.63 |
| |
