Hinge peeglitesse keegi meist,
oma argusega silmitsi seistes
kui mineviku nõtkevas kütkes
kunagi, kunagi ei vaata.
See maa seal sees
kui üks tundmatu elajas,
kelle sõnu ei vaja,
kelle nime me ei tea.
Need silmad seal sees,
ometi paljastavad tõe
kui valet varjava loori,
ükskord tõmbavad eest.
Seal lebavad sisu, maailm ja tunded,
mis sündinud,
sündinud vaid
kõige pühamast veest.
|
