| Lähen kohe stressist lõhki
üksinda istun ja õhk on prahti
uksi ma enam ilmselt
enam ei tee lahti.
Appi, appi, mul kopp on ees,
olen nagu kala,
vastuvooluvees.
Aga kedagi ei ole,
kunagi ei ole,
pole olnud
ega tule.
Peotäis rõõmu mille hommikuks ma sõin,
tuli varsti üles,
sest maht oli täis.
Ja ma käin,
toa nurgast toa nurka,
vihastus tekib varsti,
suunurka.
Pea on sassis ja kõik mõtted on pahad.
Ja seda, mis ma tahan,
see amuugi, mind ei taha,
parem leian uue raja,
et saada mis ma vajan
ja enamgi veel...
Kuid hetkel on nii paha,
et võtaks tuki
ja laseks end maha. | | elu, stress, kopp ees, lase maha, tukk | | Lisas: Trek @ 2011-12-05 | Hinne: 3 |
| |
