| Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab so kätte
lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
õhtu eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub: lahkelt vastu võta
nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööbik, mine, leia sõpru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle südame! | | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid, Emajõe ööbik | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasked hingevalu,
hellake, ka tunda said?
On sull' Eesti pind ka rääkind,
vaikne öö sull' teada ann'd
ennemuistsest rõõmupõlvest?
Kadund õnnest pajatand?
Tõsta pead, õiekene!
Koid on saanud isandaks!
Oma terad hiilgvalt saadab,
et nad nutu kuivataks!
Kui ta lõunavalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tall' tänu,
õis, siis vastu õhata! | | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Mu isamaa on minu arm,
kell' südant annud ma,
sull' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa.
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa.
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
ta pärast surema.
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa.
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa.
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilli õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa. | | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrvas mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
"Laps, oota," kostis ta, "see aeg
on kiir küll tulema!"
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas –
ei pool nii armas polnud seal
kui külatänavas! | | Lydia Koidula, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Nagu ilusamgi hele hääl
mäe koopast kostab koledalt,
haua sügavusest haledalt,
kui on koolja-koorem pääl:
nõnda kustub püham püüegi,
nõnda närtsib surematuski,
nõnda vaibub selgem tõdegi,
sumbub öösse ärdam hüüegi. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Laul sellest kaduvast suvest —
see on kurbline laul;
laul sellest kaduvast elust —
see on kurbline laul;
närtsivast noorusest laul on
kurbline laul;
närtsivast voorusest laul on
kurblisem laul; —
laul sellest langenud vahvast,
kurbline laul;
laul sellest rusutud rahvast
kurblisem laul.
jah, sellest loodusesurest
kurb on laul
ja sellest südamemurest
kaebab laul. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kiil kasvab kapsale alla
ja kaalikale kiil;
kui liig palju vihma ehk kuiva,
kasvab mõlematele kiil.
Kiil kasvab kaalikal' alla
ja ajalehele kiil,
ja ajale kiil kasvab alla
ja kirjandusele kiil.
See kiil on viha ja mõru,
ei lastele kõlba ta,
ei kõlba ka vanadele,
pääd uimastab üksinda.
On kiilisid igal ajal,
on kiilisid alati.
Kuid ainult kiilid meil ikka —
ei kaalikaid kunagi! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kes meeldida tahab, peab roomama,
„jah” üteldes „ei” peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja — tänama!
Peab kandma lõpmata palju veel,
peab tundma, kuidas tal murdub meel,
peab kumardama kulla eel —
peab nuttes naeratama veel.
Ja kes ei taha, ei meelita ta,
ei taha, ei taha, ei tahagi ta!
Vaid külmalt elugi pakub ka —
tal enesel katsutaks meeldida!
Ja jääb ta nüüdki veel muutmata,
ta tõe-armastus puut'mata,
üks peab nüüd kahest sündima:
ta peab nüüd tõusma ehk langema! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Las' lapsed teevad targemalt,
meil omiks päeviks sedagi!
Nii öeldi enne, öeldaks nüüd —
ei avita see kedagi.
Sest lastel sama vabandus
ja nõrkus nüüd kui ennegi.
Ja tõotatud Messias
on tulemisel alati.
Sest lastel nõnda samuti
on isaisailt pärandus:
kõik nende eksitused veel
ja endi eksiv noorusmeel. | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ma lille sideme võtaks —
sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte,
oh õnnetu Eestimaa!
Ma taeva sina võtaks,
võtaks päikese särava,
võtaks eha, võtaks koidu —
sind köidaks sellega.
Ja armastuse ma võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
ja köidaks sellega ühte
sind, kallis kodumaa.
Ja vere sideme võtaks,
võtaks venna südame ma —
ja köidaks sellega ühte
sind, õnnetu Eestimaa! | | Juhan Liiv, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
