Mu isamaa on minu arm,
kell' südant annud ma,
sull' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa.
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa.
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
ta pärast surema.
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa.
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa.
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilli õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa. |
