| Weel sügisel kesk koltund wälja naeratab su ilu:
Sa tagatiseks meile: tulema saab kewade!
Ja kõik, mis ohwerdab siin palehigi sinule,
Wõib kanda rahus külma talwe kütkendawat wilu.
Su rammu rinnal ringi käiwad meile meie ajad,
Ning walgus, mida köitsid kaswades sa endasse,
See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse,
Ja meie mure südamesse ulatawad päikse kajad.
Kesk sume ööd, kus kaste sulle alla kiigub,
Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhkamas
Ja tundsin ma mis meie hinges sulle wastu liigub.
Sa oled emaks keset meie elu-päikse sõudu,
Ja kes siin sinu mõtte ette põlwi painutas,
See lapseks jääda kodule weel ikka leidis jõudu. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kus wiibid? Terwitusi toowad sinult tuuled!
Kus õitsed nagu taewas sinine?
Kõik kõneleb siin sinust üksine!
Su igatsuses kõik on wõrsund minu luuled!
Su kuma nagu sala laulu hinges kuuled
Ja kaod ohwriks iseendasse,
Kus rada kitsas, kare kaljutee —
Ja surematause lille otswad huuled.
Kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene!
Kus õitsed minu hingewara ainukene?
Ma laulan sulle üksi otsi-teel.
Ja kuigi rändan tuhat aastat weel,
Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel,
Mu walgus, sinilill, mu kullakene. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,
Neid kaswatasin oma südames;
Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud,
Kus elan, laulan oma walguses.
Mu hingelilled walged keset igatsusi,
Kus surewad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi,
Ja pärliks saawad mure tundmused.
Mu meelest on, kui oleksin ma toonud
Need lilled säält, kus jumaluse maa
Nii sala tungides kui säde rändaja —
Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,
Mis nägin kus, ei tea arwata —
Nad on kui arm, mis surematust joonud. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Igawesti wulisew oja olen ma,
Igawesti igatsew laulja rändaja.
Kus on minu tunde waiksed hallikad,
Kuhu merde kustuma mõtted sõuawad?
Igawesti pärija helin rändan ma,
Oja kahe wahuwa, toitja haruga:
Ühes mure juttu loob kurba südame:
Pimedus on kuningaks pandud kõigele!
Teises rõõm nii läiklewat sära hinge koob:
Walgus, walgus wabadust kuldset ühes toob!
Rõõmu, mure wulisew oja olen ma,
Kahest kokku igatsew laulja rändaja. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha,
Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta,
Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha,
Matta iseennastki iseendasse waikima.
Keset kullaseid lehti... Kui ilus on walmide reas
Nõnda käia ja mullale andeks langeda,
Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas
Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata.
Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis,
Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis,
Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees.
Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus,
Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus
Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees. | | eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud,
Kesk äripäewa halli mureteed;
Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud,
Kuid siiski käsa köitwad sala keed.
Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma,
Neil kumab püha walgus otsa ees;
Ja paistab nendest waikne sära silma,
Et süda neil kui tuli hõõgab sees.
Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada;
Ja kes neist kõige soojem, sügawam,
See jättis terwe ilma hinge kustutada
Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw.
Ja nii nad waikselt surmateele jääwad,
Ja kumab püha walgus otsa ees,
Ning nende jälgil hinged õitsma läewad,
Ning sulab kõik, mis hangund südames. | | eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
|
Siis unustame muret, unustame waewa
ning odratules karastame werd!
Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa
Et näeme waimus oma uhket merd,
Me tulewiku põldu.
Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole:
Kes ial unustab meil oma hinge tuld,
See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole,
Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld,
Me tulewiku walgus.
Me pühitseme odratules oma rammu,
Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud,
Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,
Kus täis ei saanud meitest rööwli haud, —
Me pühitseme elu.
Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud:
Üks tund wõib aastas weri kihada!
Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud,
Töö olgu ülenduseks meile üksinda.
Töö, wabaduse mõrsja.
Sest unustame muret, unustame waewa
Ning odratules karastame werd,
Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa,
Et näeme waimus oma uhket merd
Me tulewiku põldu.
| | eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,
Ei jõudnud warem lauluwainule.
Ei looda pärga, ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga wõidule.
Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus walgus maeti mulda wõrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.
Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,
Ma unistaja nagu muinasjutt. | | eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
|
Vändra metsas Pärnumaal
lasti vana karu maha;
pojad jäivad emast maha,
võeti, viidi turule,
Pärnu linna kaubale.
Juhtus karutantsitaja
parajast’ seal olema,
ja ta vana tantsikaru
ramm ja vana olema;
see siis õstis[1] karupojad,
õpetas neid istuma,
kübaraga tantsima
ja mõnda tempu tegema.
Ametid kõik kätte antud,
rõngad ninasõõrme pantud,
läksid peremehega
mööda maad siis tantsima;
ja et mõistsid tantsu lüüa,
oli peremehel süüa,
kes, kui rängast’ võttis viina,
vaestel’ liiast’ tegi piina.
Oli mees end väsitand
ja kuhja juurde venitand,
karud vaia külge köitnud,
selili end maha heitnud.
Päev ju oli alla läinud,
karud olid palju käinud,
küllalte ka tantsitud
ja tantsitajast malgatud,
aga olid eineta
ja veel alles jootmata.
Ütles päts: „Mis vaene lugu
sul ja mul, kes karu sugu! —
Päästame nüüd ennast lahti,
läki ära salamahti!“ —
„Kuhu pääsed, vennikene,
nina väga hellakene!
Rõngas sõõrmist läbi lä’eb,
kus ta seisab, las ta jääb!“ —
„Ei ma seda mitte taha,
sõõrmed mina kisun maha:
kodumaile tahan jõuda,
oma suguvõsa nõuda.
Mul ju küll mu hädast häbi,
sõõrmed nüüd ma kisun läbi:
kodu lähen tantsima
ja oma kunsti näitama.
Seal mull’ kõik mu vastu tõtvad,
kõik mind lahkest’ vastu võtvad:
tädid, onud, lelled, tutvad,
need kõik minu vastu rutvad.“
Vändramaale jõudis päts,
alles oli vana mets,
alles mitmed mesipuud,
keda noorelt oli tundnud,
neile andis hellast’ suud.
„Kus mu tädid? Kus mu tutvad? —
Juba pojad kaua nutvad,
nahk ju ammust nülitud
ja nahkurile müüetud! —
Kes mull’ annab sõnumid,
kus ma leian omaksid? —
Vanad on kõik hävinud,
uus põlv taga sündinud“ —
Teised karud olid nõudnud
teada, kes see koju jõudnud;
ja kui kuulsid, see on päts,
mõmises kõik Vändra mets:
„Päts, kes võõral maal on käinud,
imet kuulnud, imet näinud,
Kuramaal ja Poolas olnud —
päts on jälle koju tulnud.“
Mõmisesid emased:
„Võib sest saada peiukest,
kel jumal andnud tütrekest.
Ei ta ole asjata
täna tulnud passita.
Miks ta muidu oleks tulnud,
kui ta seda poleks tundnud,
et siin meie metsanukas
karu tütred pole hukas?“
Hakkasid siis lakkuma
ja tütrekesi harima:
silitasid nende karvu,
pidasid ka kangest’ arvu:
kuida pätsi võrku püüda,
väimeheks teda hüüda.
Pätsil olid kallid päevad,
isad, emad, tädid näevad,
päts on väga priske mees,
kel hambad suus ja rammu sees.
Kus siis härga murreti
ehk valmist kaera leieti,
sinna pätsi paluti
ja paremat tall’ anneti.
Juhtusid siis pidud seal
vanal otil, mustal karul,
oli siis ka pätski seal
teiste karudega varul;
rääkis, mis ta ilmas näinud,
mitmed maad ta läbi käinud;
kuida Pohla karusugu,
kellest väga peetaks’ lugu,
tark ja veider tantsimas,
vedupulka vedamas,
kukerpalli, ratast löömas,
kükiteles pohle söömas.
Suud ja silmad lahti peas,
kuulis pätsi igamees.
Viimaks igatsesid näha,
kuida pohla tantsi teha:
palusid siis pätsikest,
et tantsiks ehk ka natikest.
Päts siis tõusis tantsima
ja tantsilugu joruma.
Püstijalgel keha käänas,
liikmeid imelikult väänas;
käppe välja sirutas,
laiali neid laotas;
pani kord neid rinde peale,
kõrd neid seadis puusa peale.
Hüüdsid kõik, kes olid seal:
„Vaata imet ilma peal!“ —
Päts, kui lõppes tantsimast,
kummardas neid pohla viisi;
soovis head ööd kõigile
ja ruttas kodu rahule.
Kõik, kes õigla’mad seal olid,
ütlid: „Päts on kallis mees!
Ei ta taha kiidelda,
ei rumalamaid põlata.“
Aga olid teised seal,
kes vana viisi armastasid,
targaks ennast arvasid
ja targemaid ka vihkasid:
need siis pahandasid meelt,
pruukisid ka oma keelt;
tegid hirmus suure kära,
läksid murdsid pätsi ära.
∗
Seda igal ajal nähtud,
et sel ikka vaeva tehtud,
kes kui targem tõega
rahvast püüdnud valgusta’.
[1.] ostis
| | eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kui Viljandil vaenlane valvas ees,
Ju lootuse lõpetas igamees.
“Oh Lembitu, Lehola vanem, sa
Ju rutta, meid rüütlitest lunasta!”
Küll Valdeku vahtis, küll ootas ta,
Ei ilmunud isake aitama;
Ning rüütlite rõngas ja Läti piir
Ju surus nii linna kui surmav viir.
Sääl saadiku sammul käis Ülo teed,
Ei kohutand teda ei vaen, ei veed,
Vaid julgesti astus ta edasi,—
Kuid tabajaist kinni ta püüeti.
“Raud, rändajat jäta sa rahule!
Miks vagurat vangisse veate?”
““Või olgu sa õiglasem rändaja,
Pead ülema ette nüüd astuma!””
Küll kalk oli kuulda see Ülole,
Kuid rüütlile ruttas ta julgeste.
See küsis: ““Kes on sinu läkitand?
Ei ütle, siis elu sa lõpetand!””
“Ei karda su käsku,mis võib su piin?
Kuid tunnistan sinule vabalt siin:
Mind läkitas Lehola Lembitu,
Et ütleksin pojale, teel ta ju?
“Ta hulgad on tulemas Paala poolt,
Ka Varbola vanem on kannud hoolt,
Ning Nurmekund Võrtsjärve veereni
On kogunud kokku ju täiesti.
“Kõu kombel nad ilmuvad hulgani,
Ei suuda sa keelda neid sugugi;
Sest katsu, et minema enne läed,
Kui Lembitult piiratud lõksu jääd!”
Kuid rüütel, ta kostis tall’ ülbeste:
“Sa lähed nüüd ütlema linnale:
““Miks ootate Lembitult abi veel?
Ta täiest on otsa ju saanud teel!””
“Kui aga sa hakkad siin tõrkuma,
Siis suuremas surmas ju oled sa!
Nüüd täida, mis sinule ütleb meel:
Nii saad sina palga, kui kõlab keel!”
Ja Ülo ei oodanud minemas,
Ta tõttas ja linnale ligistas.
Sääl Valdeku hüüdis ju Viljandist:
“Oh häda, suur õnnetus ootab vist!”
Kuid kindlasti kuulutas Ülo hääl:
“Et võidelge ustavalt, vennad, sääl!
Ju Lembitu ligi on tulemas,
Ju vastane hirmuga ehmatas.
“Veel enne kui kerkinud päikene
Kolm korda on ida poolt ülesse:
On Viljandi vaenlastest puhas ju,
Mu vennad sest vahvasti võidelgu!”
Veel viimane sõna tal oli suus,
Siis timuka mõõk oli Ülo luus;
Ta langes, ta pää pandi ridvale
Ja visati pilgates linnasse.
Sääl Valdeku hüüdis valjuste:
“Sa surid kui ustavam Eestlane!
Sa vendade päästmiseks surid nüüd:
Sind kiidavad tuleva põlve hüüd!” | | eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
