Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud,
Kesk äripäewa halli mureteed;
Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud,
Kuid siiski käsa köitwad sala keed.
Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma,
Neil kumab püha walgus otsa ees;
Ja paistab nendest waikne sära silma,
Et süda neil kui tuli hõõgab sees.
Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada;
Ja kes neist kõige soojem, sügawam,
See jättis terwe ilma hinge kustutada
Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw.
Ja nii nad waikselt surmateele jääwad,
Ja kumab püha walgus otsa ees,
Ning nende jälgil hinged õitsma läewad,
Ning sulab kõik, mis hangund südames. |
