| Täna, poolteist aastat tagasi,
suudlesin ma sind...
See oli kui uni
nii magus ja õrn,
mis läks nagu tuli
ja kaduski...
Mu parimad õhtud
sai veedetud sinuga
ja vähimgi kõhklus
siis kaduski...
Ei kunagi enam
mööda Moonit ei kõnni
sest olin ju kenam
see kaduski...
Täna, mil' poolteist aastat on möödunud,
on kadunud kõik! | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Mu arm, mu arm, mu arvuti,
sinuga vaid kõrvuti
kõndida võiks alati
muidu teen su'st salati.
Sa oled siin kui vajan sind,
sa ei peta eales mind,
kuid siiski vabana kui lind
tunneb ennast minu rind.
Sa ei jäta eal' mind maha,
sul sulan ees kui küünlavaha,
kõike teada sa ei taha,
see jätab selga mulle naha.
Ma olen sinu igavest'
ja sina minu igavest'
või kui mõni sinu vigadest
teeb katki sind ja lihasest
tilgub vedelik, nii pähh,
siis prügimäele lähed - sähh. | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Ta tuleb, võtab kõik
vastu - südamevalu.
Pilk süüdimatu, võik
su õnne ta ei talu.
Sa võitle kuni jõuad
veel midagi ära teha,
kuid unustusse sõuad
su'st jääb vaid ainult keha.
Nüüd su koht on tema
ja sina ainult praht!
Vist paneb mõtisklema
kas oled mingi vaht,
mille esimene tuuleiil
endaga kaasa viib? | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Vabadus, surm, uni
ja igavene tuli
läbivad kõiki
ja ega ei võigi
uskuda kestvust.
Tuul, torm, vihmapiisk
siis langeb liisk,
kes jääb, kes kaob,
kes uue müüri laob
järgmise tõusiku ette.
Kuid katsuda igavikku
ei saa neist keegi. | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Usu ja usalda - inimest!
Mitte igaüht vaid ligimest,
kuid alati kontrolli,
et ei tehtaks sinust lolli.
Kas see on siis usaldus
või hoopis puhastus,
mis nagu tuuleiil
sinust kõige eemal' viib?
Looda ja armasta - inimest,
mitte igaüht vaid ligimest.
Kes seda väärib
ja enda käsi määrib
kõigega, mis on su soov -
või on see ainult proov,
et praaki välja visata,
et poleks mida lisada -
anumasse: nimi SÜDA. | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Ma üht poissi tean.
Ta poole kutsub süda.
Ma kahjuks viltu vean,
kui vaja jälgida on rida.
Ma unes näen ja ilmsi
ta nägu, kehajoont.
Ja neid pruune silmi
neis pole kurja soont.
Kuid ta on minust kaugel
vaid igatsus on siin.
Ei ole see veel raugel
ja kaugenev on piir. | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Oh seda inimest
ja daami sinises.
Oh seda koerakest
ja daami kollases.
Oh seda inimest,
mees daamil sinises.
Oh seda koerakest,
daam ise hoopis kollases.
On daamil elu ilus,
ta mees puhkab vilus.
On mehel palju raha,
ei raha tee ju paha.
Daamil koerakene on
sile karv sel koeral on.
Koer peksa saanud on,
ta rohekas kui konn.
Oh seda inimest,
sääsk kôrva ääres pinises.
Miks seda inimest
nüüd keegi peksta vôi? | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Rõõmust tunned ära ta -
õnneliku inimese.
Soojust kingib sulle ta -
õnnelik inimene.
Ta naerab, laulab, tantsib -
õnnelik inimene.
Ja mööda küla vantsib -
õnnelik inimene.
Kuid õnn ei ole igavene
ka õnnelikul inimesel.
Õnn kaob ja tagasi ei tule,
ka õnnelikul inimesel. | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Ma läksin läbi vihma,
kuid külma ma ei tundnud
vaid läbi võlurihma
olin päikse poole suundund
Mu päike oli tema
ja vihmaks minu pisar.
Ta meelest oli kena
mu väike nutupisar.
Ta läks ja tagasi ei vaadand
see haiget tegi mulle.
Kuid vihma siis ei sadand
vaid päike paistis mulle.
Se'st hetkest päikest pole
vaid vihma sajab alla.
Kõik tühi tundub - kole
mu silmas pisar valla. | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| Me ees on tulevik nii tume,
mida helgeks muuta saab
nagu esimese lume
me enda kätepaar.
Kuid lumi, esimene, sulab
ja mustaks jääb me maa
vaid vesi mööda vulab
ei muuta seda saa.
Kes ütles:"Tulevik on helge,"
kust võttis seda ta?
On ju siililegi selge,
et nalja tegi ta
Kuid äkki siiski paistab
ehk kuskilt valguskiir
ja helge tuleviku läidab
ta sõber, rohekiil. | | coldcat | | Lisas: Carl16 @ 2016-11-30 | Hinne: - |
| |
