Ema ei paistnud kunagi igatsevat paremaid asju elus.
Kui ta seda ka tegi, ei ütelnud ta seda iialgi isale.
Ta ei tahtnud kunagi olla enamat kui ema ja naine.
Kui ta seda ka tegi, ei ütelnud ta seda iialgi isale.
Ainus asi, mis näis elus tähtis olevat,
oli luua meile hubane kodu ja teha meid õnnelikuks.
Ema ei tahtnud enamat kui seda, mis tal juba oli.
Kui ta seda ka tegi, ei ütelnud ta seda iialgi isale.
Isa jättis ta tihti üksi.
Kuid ta ei pannud kojujäämist pahaks.
Kui ta seda ka tegi, ei ütelnud ta seda iialgi isale.
Ja ta ei tundnud kunagi puudust lilledest
ja kaartidest ,mida isa talle alati saatmata jättis.
Kui ta seda ka tegi, ei ütelnud ta seda iialgi isale.
Ta leppis sellega, et tema eneseohverdust peetakse loomulikuks,
ning tal polnud vaja seda kõike, et olla õnnelik.
Ja ta nagu ei märganudki, et isa teda ei suudle ega emba.
Kui ta seda ka tegi, ei ütelnud ta seda iialgi isale.
Ühel hommikul ärkasime ja leidsime kirjakese,
mille ema oli hoolikalt isale kirjutanud.
Kui isa selle siis ette luges,
ei uskunud me oma kõrvu,
et ema oli kirjutanud niisugused sõnad.
Ta kirjutas, et lapsed on küllalt suured,
nad ei vaja teda enam eriti,
ning ta on läinud otsima armastust, mida nii väga vajab.
Olime emale olnud kõigeks nii kaua,
kuid ta lihtsalt ei suutnud enam vastu pidada.
Ta ei kavatse enam kunagi koju tagasi tulla.
Kui ta seda ka teeks, ei ütleks ta seda isale.
Hüvasti, isa! |
