| Su hinge põhjas tuksub mere sära,
Täis sügawusi õndsaid saari loob,
Kuid harwa tõstlemise helki kaob,
Kui arm ehk halli udu ajab ära.
Su tasaduses ikka kellakumin;
Nii terwitusi rändajale toob,
Kes päiksekiirtes aina janu joob,
Mis kutsub, kutsub nagu nõmme sumin.
Su juures nagu leidnud oleks randa,
Kus pidi rändamine lõppema.
Kus oleks ohwriks kõike wõinud anda,
Mis teedel koormas korjus salaja.
Mu nõmme-hallik, wõtku tuuled kanda
Sul terwit, laulab kaugel rändaja. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Weel sügisel kesk koltund wälja naeratab su ilu:
Sa tagatiseks meile: tulema saab kewade!
Ja kõik, mis ohwerdab siin palehigi sinule,
Wõib kanda rahus külma talwe kütkendawat wilu.
Su rammu rinnal ringi käiwad meile meie ajad,
Ning walgus, mida köitsid kaswades sa endasse,
See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse,
Ja meie mure südamesse ulatawad päikse kajad.
Kesk sume ööd, kus kaste sulle alla kiigub,
Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhkamas
Ja tundsin ma mis meie hinges sulle wastu liigub.
Sa oled emaks keset meie elu-päikse sõudu,
Ja kes siin sinu mõtte ette põlwi painutas,
See lapseks jääda kodule weel ikka leidis jõudu. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Kus wiibid? Terwitusi toowad sinult tuuled!
Kus õitsed nagu taewas sinine?
Kõik kõneleb siin sinust üksine!
Su igatsuses kõik on wõrsund minu luuled!
Su kuma nagu sala laulu hinges kuuled
Ja kaod ohwriks iseendasse,
Kus rada kitsas, kare kaljutee —
Ja surematause lille otswad huuled.
Kus wiibid? Meeles mõlgub uus mul inimene!
Kus õitsed minu hingewara ainukene?
Ma laulan sulle üksi otsi-teel.
Ja kuigi rändan tuhat aastat weel,
Su juurde kujunen ma siiski, päikse meel,
Mu walgus, sinilill, mu kullakene. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,
Neid kaswatasin oma südames;
Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud,
Kus elan, laulan oma walguses.
Mu hingelilled walged keset igatsusi,
Kus surewad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi,
Ja pärliks saawad mure tundmused.
Mu meelest on, kui oleksin ma toonud
Need lilled säält, kus jumaluse maa
Nii sala tungides kui säde rändaja —
Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,
Mis nägin kus, ei tea arwata —
Nad on kui arm, mis surematust joonud. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| Igawesti wulisew oja olen ma,
Igawesti igatsew laulja rändaja.
Kus on minu tunde waiksed hallikad,
Kuhu merde kustuma mõtted sõuawad?
Igawesti pärija helin rändan ma,
Oja kahe wahuwa, toitja haruga:
Ühes mure juttu loob kurba südame:
Pimedus on kuningaks pandud kõigele!
Teises rõõm nii läiklewat sära hinge koob:
Walgus, walgus wabadust kuldset ühes toob!
Rõõmu, mure wulisew oja olen ma,
Kahest kokku igatsew laulja rändaja. | | Ernst Enno, eesti autorid, tuntud autorid | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-12 | Hinne: - |
| |
