| Mees nüüd on merepõhjas.
Ja tütar taeva läks.
Eit hõbedasi hetki
loeb jäänud päevadeks.
Tuul liigub ümber maja
ja vaatab lahtist ust.
Ei ole igatsust.
Ei ole kahetsust,
mis kestaks eluaja.
Kass kõnnib üle raja.
Ta rohelisis silmis
liigatab maailm. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ta vaikib, su Õpetaja.
Üks kiirgus on lakanud.
Tee viib läbi hilise aja,
kus õhtu on hakanud.
See õhk, see kellade kaja,
see kõlaks kui viimne kord.
All hiilgava taevaraja
sa korraga oled orb.
Kõik möödub --- jõgi ja maja
ja murdund ladvaga mänd.
Ta vaatab, su Õpetaja.
Pikk pilvede palveränd. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ja kuigi ma kuulsin,
et kohtad mind veel
oma paljudes armukestes,
jääd minu jaoks ikka
vaid ränduriks teel,
kelle jalgu ma suudlesin
pestes.
Nii nagu Sa seisid
all pärnapuu sääl,
kui üle Su verise põlve
ma kallasin vett...
Valus õnnistav hääl
kaikus läbi mu
lapsepõlve. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Puu all istudes puhus pilli
ja kõrval kuulatas koer.
Õhtu lähenes, ristik õitses
ja kõrgelt kahises kaer.
Hundid on metsas ja lambad on saras
ja pere peab õhtupalvust.
Ikka on keegi, kes välja läheb,
et vaadata viimast valgust.
Hingad, tunned, et ristik õitseb
ja tuules lainetab nurm.
Igaks pilguks, mil silmad sulged,
sinuga on su surm.
Puu all istudes puhus pilli,
kuni läks pimedaks.
Siis ta tõusis, vilistas koera,
sirutas end ja läks. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Päev langes. Üle silla
nad läksid paljapäi.
Ja viies, kõige väiksem,
jõe äärde maha jäi.
Neil olid laiad seljad.
Päev loojus, verine.
Ta tõusis pikkamisi,
põsk porine.
Jõeveega uhtus nägu
ja peoga jõi.
Siis hingas sügavasti ---
taas valu lõi --- ei või!
Üks liblikas kui unelm
sääl lehvis üle vee.
Liisk langes, kivi veeres.
Tal oli teine tee. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Viinakuu viimasel päeval
sündisin surmaga segi,
viseldes, hüüdes pimedust,
kust olin tulnud.
Videvik viibis toas.
Valgust tiksus, kell voolas.
Vanaisa, suur, vaikiv,
seletamatu kui jumal,
kepiga kirjutas tähti
liivale.
Lind ta õlal
lehvitas tiibu.
Tal olid nokk ja saba.
Puud üha kohisesid.
Kaugel korises raba.
Isa moondus linnuks, tõusis õhku.
Ema heljuma jäi järvele.
Järsku lähenes ja oli õhtu.
Varjud tulid mulle järele.
Läbi kõrge lainetava udu,
juuksed lahti, jooksin, rinnus nuuks.
Tuuleladvast hüüti: kus su kodu?
Samas sain ma nooreks sarapuuks. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Salateadvus (1983) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Sellest maast, sellest saatusest
mõtleme kõik.
Silmad vaatavad, suu on vait.
Mida puutud,
see pudeneb põrmuks, vaid
huulte külge jääb kähisev hõik:
kui kaua?
Kui kaua, kui kaua veel
kestab
inimpikk äratee?
Ei, veel ei saa minna.
Mu salameel
ütleb: näha on antud see. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Puudutus (1981) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Öö tulles ühel lapsel hakkab kõhe.
Ta on nii ihuüksi suures majas.
Ja nagu temas, minuski on lõhe.
See hääl!...
Kui võikalt vastu kajas.
Öö tulles maailm avardub meil kahel.
On selles hirm, on vabadus ja mäss.
Ma tuigun teadmise ja teadmatuse vahel.
Ja temal uinuda on antud käsk.
Ma vaarun endas.
Vaarun oma ajas.
Mis on see, millest mõtlen kogu aeg?
Üks laps on ihuüksi suures majas.
Ja und ei tule.
Liiga kõrged laed. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Ööpildid (1980) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?
Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.
Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund. | | Doris Kareva, eesti autorid, tuntud autorid, Päevapildid (1978) | | Lisas: Carl16 @ 2015-12-13 | Hinne: - |
| |
