| ranits selga
raamat pähe
sussid jalga
aru läheb
laual mett
ja sahtlis laga
vaata et ei
sisse maga | | ziggy | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| su tuppa tahan öösel ma astu
su suule tahan surude vastu
su käsi tahan omades hoida
su pilku tahan enda peal leida
su pehmust tahan tugevalt tunda
su kätte tahan enese anda | | ziggy | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| pärast seda hetke
kui te jätete õhtul hüvasti
ja enam ei vaata teineteise poole
pärast seda hetke te tunnete ennast
jälle täiesti üksinda
nüüd te avastate et teie ümber
on ka teisi inimesi
kuulake kuidas armastus
mu silmadest välja tahab kukkuda
kuid kelle sülle?
kui jumal oleks olemas
siis ei oleks ta ei minus ega temas
vaid selles soojas õhus meie vahel
kohtume kuue kuu pärast siinsamas | | ziggy | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| Ja sügavad kustunud silmad,
Nad jäid nii särama, -
Mu juukseid ta silitas tasa -
Nii uinusin magama.
Kui väiksena tares sa kuulasid jutte,
Mis rääkisid kaarnast ja surmast ja haldjast,
Neid pajatas ema ja ema ta silmitu.
Kaheksi olid kui üks sinu jaoks.
Olid kui usklikud usuta peerud,
Kes viisid su lapsena valgusemaale.
Ei saa seda unusta sa siiamaani,
Mis pannud sind mäletama…
Tõuse, o süda, lenda ja mängi,
Tõuse kui liblik sa tõugu seest.
Kõik on ju elu ja elava killast,
Mis näha ja kuulda ja see ka mis mitte.
Kõik kokku on tohutu helendus jumalik,
Mis pole taevas, vaid maa peal meis endis.
Kõigel on kõrgus ja tähendus,
Ja suurus ja pikkus ja tumedus.
Jumal ja jumalus ühendab neid,
Kuid ühtsuses kõik see on eraldi.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -
Teed laulavad õhtu hilja.
Iseendal sul meeldis ju kõndida,
Teedel, mis rändaja tegid sust.
Teedel, mis viisid sind eemale endast.
Teedel mis sihitult sihitud.
Ja ära käind maailmas ning mujal,
Kus asuvad teised ja teised, kes teedel,
Jälle tagasi tõid samasse halli üksildusse -
Algusesse.
Nüüd õitsevad kodus valged ristikheinad,
Tuul mängib lillelõhnaga -
Mu ümber laulavad vaiksed leinad.
Vang oma suures ja trellitud vanglas,
Ei mõtlemast kodule kordagi komista.
Seal kus on lõputu päev ja suur suvi,
Ta peasoov on olla alati.
Kuid vanglast on pääseda teadagi raske,
Nagu ööd muuta päevaks.
Ega kadunud kottu sa enne ei saa,
kui oldud on aeg sul ja leitud see saladus.
Sääl kaks on teed, ühte rändasin ma --
See - armastus keset ööd;
Sa mine teist, rada teist rända sa -
See - tarkus on keset ööd.
Tarkus - mis on see piiritu küsimus,
kerkib peasse meil juba kui üsas,
ei jäta meid enne kui sureme.
Piirid siiski on tal, kuid piiritult kaugel.
Tarkus on olemas sel, ja sel lollil,
Tarkus ei kasva, ei kahane.
Tarkus on headus ja valgus ja tahe,
Mis kõigil on ühine, sihitu tee.
Mu tuba on väike ja kurblik mu meel,
Ja süda nii üksinda, valus.
Su tuba on väike ja kurblik su meel,
Seal pimedas madalas kohas.
Su jutt on kui alati igatsev keel,
Mis vaikselt ja jätkuvalt puhas.
Sa lõputult kõvasti karjuda proovid,
Siiski ei tunne end vabana.
On mõistmatu kõigile, mida sa soovid,
Kuid rääkida sellest ei julge sa.
Rõõmu, mure vulisev oja olen ma,
kahest kokku igatsev laulja rändaja.
Jah, oled sa jahe ja kaunistav vesi,
Kesk hämarat metsa oma mõtteis.
Kuid oja, mis voolas nii eile, ja täna, ja praegu,
Ei muuda ka homme end muuks kui vaid veeks.
Kui vaid tuleb talv ja lõpp heledal suvel,
Hall jää katab kinni ja uputab sind.
Siis kõik tundub teisiti - nähtu ja tuntu,
Ja kuskil kohab meri, suur surma silmapilk. | | ziggy | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| ta lamas
ta hingas
ta teadis et on öö ja
et mina olen seal kuskil
ta vaatas
ta märkas
need halvad asjad nüüd
kõik tulevad välja
et mõni on üksi
ja nii on mõni teinegi
kanna oma riideid
tea, mis ta tegi
ah nii kurb
(ta ei teinud midagi)
äkki ma tahaks
et keegi teeks
et keegi katsuks või oleks
niisama
trepist alla ja üle tee
ma ei taha rääkida
et on öö
et ma saaksin olla tasa
ja vaadata
kuidas kardinad liiguvad
ta istus
ta mängis kitarri
ta teadis, et see on õige
ja ma panin silmad kinni
ta istus
ta vaatas
ta teadis, et nii on õige
ja minul läksid silmad märjaks
ta seisis
ta tundis kuidas tuul
ta teadis kuidas tuul
ja mina olin tuul | | ziggy | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| anna mulle homne hommik
anna mulle oma koit
ära ütle et läeb valgeks
ütle lihtsalt - meie võit
kui sa hommikuses unes
keerad pead ja naeratad
vaata päikest kardinates
vaata kuidas aevastad
anna mulle homne hommik
anna mulle oma koit
ära ütle - näeme õhtul
suudleme et kõik on vait | | ziggy | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
värskendav vaikus
seest hellitav hääletus
ja karjatab kirg | | ziggy, haiku | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
alles kevadel
kull lendas raba kohal
nüüd teda pole | | ziggy, haiku | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
aeg rääkis mulle
iga ookean ükskord
jõuab kaldani | | ziggy, haiku | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| kustuta õues valgus
ja tee julgelt silmad lahti
tähed ei lange
kuu ei paista
mind ei ole
sina haldjas
hommik on liiga selge
sume
udune | | ziggy | | Lisas: Carl16 @ 2016-12-01 | Hinne: - |
| |
