Ja sügavad kustunud silmad,
Nad jäid nii särama, -
Mu juukseid ta silitas tasa -
Nii uinusin magama.
Kui väiksena tares sa kuulasid jutte,
Mis rääkisid kaarnast ja surmast ja haldjast,
Neid pajatas ema ja ema ta silmitu.
Kaheksi olid kui üks sinu jaoks.
Olid kui usklikud usuta peerud,
Kes viisid su lapsena valgusemaale.
Ei saa seda unusta sa siiamaani,
Mis pannud sind mäletama…
Tõuse, o süda, lenda ja mängi,
Tõuse kui liblik sa tõugu seest.
Kõik on ju elu ja elava killast,
Mis näha ja kuulda ja see ka mis mitte.
Kõik kokku on tohutu helendus jumalik,
Mis pole taevas, vaid maa peal meis endis.
Kõigel on kõrgus ja tähendus,
Ja suurus ja pikkus ja tumedus.
Jumal ja jumalus ühendab neid,
Kuid ühtsuses kõik see on eraldi.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -
Teed laulavad õhtu hilja.
Iseendal sul meeldis ju kõndida,
Teedel, mis rändaja tegid sust.
Teedel, mis viisid sind eemale endast.
Teedel mis sihitult sihitud.
Ja ära käind maailmas ning mujal,
Kus asuvad teised ja teised, kes teedel,
Jälle tagasi tõid samasse halli üksildusse -
Algusesse.
Nüüd õitsevad kodus valged ristikheinad,
Tuul mängib lillelõhnaga -
Mu ümber laulavad vaiksed leinad.
Vang oma suures ja trellitud vanglas,
Ei mõtlemast kodule kordagi komista.
Seal kus on lõputu päev ja suur suvi,
Ta peasoov on olla alati.
Kuid vanglast on pääseda teadagi raske,
Nagu ööd muuta päevaks.
Ega kadunud kottu sa enne ei saa,
kui oldud on aeg sul ja leitud see saladus.
Sääl kaks on teed, ühte rändasin ma --
See - armastus keset ööd;
Sa mine teist, rada teist rända sa -
See - tarkus on keset ööd.
Tarkus - mis on see piiritu küsimus,
kerkib peasse meil juba kui üsas,
ei jäta meid enne kui sureme.
Piirid siiski on tal, kuid piiritult kaugel.
Tarkus on olemas sel, ja sel lollil,
Tarkus ei kasva, ei kahane.
Tarkus on headus ja valgus ja tahe,
Mis kõigil on ühine, sihitu tee.
Mu tuba on väike ja kurblik mu meel,
Ja süda nii üksinda, valus.
Su tuba on väike ja kurblik su meel,
Seal pimedas madalas kohas.
Su jutt on kui alati igatsev keel,
Mis vaikselt ja jätkuvalt puhas.
Sa lõputult kõvasti karjuda proovid,
Siiski ei tunne end vabana.
On mõistmatu kõigile, mida sa soovid,
Kuid rääkida sellest ei julge sa.
Rõõmu, mure vulisev oja olen ma,
kahest kokku igatsev laulja rändaja.
Jah, oled sa jahe ja kaunistav vesi,
Kesk hämarat metsa oma mõtteis.
Kuid oja, mis voolas nii eile, ja täna, ja praegu,
Ei muuda ka homme end muuks kui vaid veeks.
Kui vaid tuleb talv ja lõpp heledal suvel,
Hall jää katab kinni ja uputab sind.
Siis kõik tundub teisiti - nähtu ja tuntu,
Ja kuskil kohab meri, suur surma silmapilk. |
