Ma läbi kasesalu sammun,
seda vana teed pole käidud ammu.
Ei mäleta vist enam seda,
kuid just siin ma nägin teda.
Tookord taevas kumas kuu,
heitis oma valgust puule,
üksikule kasepuule,
mis nii nukralt teistest eemal,
kasvas laial põllupeenral.
Õrnalt puhus mahe tuul,
paitas lehti sellel puul.
Viljapõllul viljapäid
õrnalt kiigutamas käis.
Möödunud nüüd mitu aastat,
üksnes tühja kohta vaatan.
Seda kaske pole enam,
küttepuuks on saanud tema. |
