Ma ei taha unustada,
palun ära lase sel juhtuda,
mitte veel.
Tahan hommikuti ärgates mäletada,
mäletada kõike, mis kuulus meile.
Õhtul uinudes, meenutada hetki,
hetki, mis peatas aja,
tundes seda hellust,
mis pani õhkama mu mõistuse.
Ära lahku veel,
ole minuga,
palun - ära sunni mind anuma,
see teeb valu,
otse mu südamele,
kuna siis läinud sa oled,
ilma tagasiteeta minu juurde.
Kardan, et lahkud,
lahkud igavesti mu mõtetest
ja ei leia enam mind.
Ükskord see juhtub,
see paratamatus,
kuid mitte nüüd,
mitte sel hetkel.
Aita mul veel uinuda,
meenutada ennast -
lase mul ärgata teadmisega,
et tunned vahel sama,
seda kirge, mis ühendas meid,
sest küsida sult raske,
kas mäletad veel mind?!
|
